Õppimine

Vastuvõtutingimused on kõrgkoolide kodulehtedel leitavad tavaliselt pool aastat enne õppetöö algust, seega on piisavalt aega tutvuda konkreetsete sisseastumistingimustega, mille kehtestab iga kõrgkool ise.

Erinevates kõrgkoolides õpetatakse sageli sarnaste nimetustega erialasid. Oluline on arvestada, et ainult õppekava nimetuste alusel ei tohiks valikut teha. Kõrgkoolide kodulehtedel on kirjeldatud, mida seal õpetatakse ja kuidas õppetöö toimub. Ära on toodud ka õppekavad, kust on näha erialade eesmärgid, õpetatavad ained ja õpiväljundid.

Üldjuhul kehtestavad kõrgkoolid sisseastumislävendid, mille ületanud immatrikuleeritakse üliõpilasteks. Näiteks kui õppekava sisseastumislävend on 70 punkti 100-st, immatrikuleeritakse kõik 70 punkti ületanud. Sisseastumislävendi punktide arvestamisel võtab kõrgkool arvesse vastavate riigi- ja vajadusel sisseastumiseksamite tulemusi ning mõnedel õppekavadel ka gümnaasiumi lõputunnistuse keskmist hinnet..

Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ka ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta ja sisseastujatest moodustatakse pingerida. Näiteks võetakse õppekavale vastu 30 parimat sisseastujat. Pingereapõhist vastuvõttu võib õppeasutus kasutada olukorras, kus üliõpilaste rühma suurus on otseselt seotud õppetöö läbiviimise võimalustega (näiteks praktikabaasidega seotud piirangud, õppeklasside mahutavus vms).

Osadele õppekavadele kandideerimiseks tuleb sooritada sisseastumiseksam ning mõnedel õppekavadel on üheks vastuvõtutingimuseks gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne.

Õppekava täitmisel saab arvestada ka varasemaid õpi- ja töökogemusi. VÕTA kohta täpsemalt

Õppekavade valiku ja hindamistulemuste kohta vaata täpsemalt SA Archimedese strukturiüksusena tegutseva Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri kodulehelt.

Õppekoormus

Kõrgkoolis võib toimuda täiskoormusega, osakoormusega või eksternõpe.

Täiskoormusega õppides täidab üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava arvestuslikust mahust vähemalt 75% (60-45 ainepunkti õppeaastas), osakoormusega õppides jääb õppemaht 50-75% vahele (30-44 ainepunkti õppeaastas). Nominaalajaga lõpetamiseks peab üliõpilane igal semestril läbima oma õppekava aineid 30 ainepunkti mahus.

Kui on soov täita õppekava alla 50% semestris, on võimalik seda teha eksternina. Eksternõppes saab kõrgkooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ja sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Seega, ekstern võib osaleda õppetöös, kuid tal puuduvad üliõpilase õigused ja kohustused.

Kõrgkooli astudes määrab üliõpilane ise, kas ta soovib õppida täis- või osakoormusega. Seejuures tuleb arvestada, et on ka õppekavasid, kus pakutakse üksnes osa- või täiskoormusega õpet. Vastuvõtutingimused peavad erinevate koormustega õppijatele olema samad. Järgnevatel aastatel üliõpilane koormust ei vali, vaid ta viiakse üle täis- või osakoormusega õppesse vastavalt õppekava täitmise protsendile, mida kontrollitakse iga õppeaasta lõpus.

Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane viiakse üle osakoormusega õppesse. Juhul, kui üliõpilane ei täida täiskoormuse nõudeid näiliselt juba I semestri lõpuks, siis osakoormusega õppesse võib ta üle viia alles siis, kui ta õppeaasta lõpuks ei ole kogunud vajalikul määral punkte, et täiskoormusel õppida. Osakoormusega õppe nõudeid mittetäitev üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu.

Juhul, kui üliõpilane õpib välisriigi õppeasutuses ja sealt saadud õppetulemusi arvestatakse tema kodukõrgkoolis vähemalt 15 ainepunkti ulatuses õppekava täitmise osana, siis ei nõuta õppekava täitmist 30 ainepunkti mahus neil semestritel, kui üliõpilane õppis välisriigi õppeasutuses, ja ka mitte välisriigis õppimisele järgneval semestril. Õppekava nominaalkestus pikeneb iga välisriigis õpitud semestri võrra.

Üliõpilased võivad taotleda õppelaenu ja õppetoetusi ning töötaval üliõpilasel on õigus õppepuhkusele. 

Õppevormid

Kõrgkoolid kasutavad väga erinevaid õppevorme erinevas tähenduses. Päevane õpe, statsionaarõpe, kaugõpe, tsükliõpe, õhtune õpe, avatud ülikool, avatud tasemeõpe võib ühes kõrgkoolis tähendada üht, teises aga hoopis teisi võimalusi õppekava läbimiseks.

Kui näiteks ühes ülikoolis mõistetakse avatud ülikooli all õppevormi, mis eeldab suures osas üliõpilaste iseseisvat tööd ja õpe toimub 1-2 korda kuus 3-4 päevaste õppesessioonidena, siis teises ülikoolis nimetatakse sarnases vormis õpet kaugõppeks ning avatud ülikooli näol tegemist võimalusena läbida õppeaineid eksternina. Õppevormidest hoolimata peab üliõpilasel üldjuhul olema võimalus õppekava läbida täis- või osakoormusel.  

Tasuta on õigus õppida üliõpilasel, kes õpib eestikeelsel õppekaval, on alustanud õpinguid täiskoormusega õppes ja iga semestri lõpuks täidab kumulatiivselt nõutud mahus õppekava.

Kui üliõpilane ei ole semestri lõpuks täitnud kogu nõutava õppe mahtu, võib kõrgkool nõuda temalt tasu täitmata ainepunktide eest. Ainepunkti tasu ülemmäärad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega.

Tasu ei nõuta eestikeelsele õppekavale täiskoormusega õppima asunud üliõpilaselt, kes on:

• keskmise, raske või sügava puudega või
• alla seitsmeaastase lapse vanem või eestkostja või
• puudega lapse vanem või eestkostja

Üliõpilaselt, kes on õppinud välisriigis ja seal läbitud õpinguid arvestab kõrgkool vähemalt 15 ainepunkti mahus tema õppekava täitmise hulka, ei nõuta tasu välisriigis õppimise ajal ja välisriigis õppimisele järgneval semestril.

Tasu võib kõrgkool küsida üliõpilaselt, kes:

• õpib osakoormusega või
• on õppima asumisel valinud osakoormusega õppe või
• õpib võõrkeelsel õppekaval või
• on samas õppes varasemalt juba vähemalt poole õppekava nominaalkestusest tasuta õppinud ning eelmiste õpingute algusest on möödunud vähem aega kui õppekava kolmekordne nominaalkestus või bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppe puhul vähem kui kahekordne õppekava nominaalkestus. Eraldi õpetena käsitletakse rakenduskõrgharidusõpet, bakalaureuseõpet, magistriõpet ja doktoriõpet
• on kahe aasta jooksul välja arvatud ja uuesti vastu võetud samale õppekavale või
• õpib erakõrgkoolis, mis ei saa riigilt kõrgharidusõppe korraldamiseks toetust

Õppetasu määrad ja tingimused kehtestab kõrgkool vähemalt neli kuud enne õppeaasta algust. Juba õpinguid alustanud üliõpilase õppetasu võib kõrgkool suurendada kuni 10% võrreldes eelmise õppeaastaga.

Riigile prioriteetsetel õppekavadel võib olla ka osakoormusega või mitmendat korda samal astmel õppimine tasuta. Prioriteetsete õppekavadena on kõrgkoolidega kokku lepitud õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppekavagrupi õppekavad kõigis ülikoolides, õendusteaduse magistriõppekava Tartu Ülikoolis ning tervise õppesuuna õppekavad Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Täpsemat infot tasuta õppimise kohta saab küsida kõrgkoolilt.

Alates 2009/2010. õppeaastast kohaldatakse Eestis Euroopa ainepunktisüsteemi, mille rakendamine on seotud üleminekuga õpiväljundite põhistele õppekavadele. Õpiväljundipõhiste õppekavade rakendamisega seoses muudeti haridus- ja teadusministri määrusega ka üliõpilaste hindamissüsteemi õpiväljundite saavutatuse hindamiseks.

Positiivse hinde saamise aluseks on vajalik omandada õpiväljundid vähemalt miinimumtasemel ja oluline ei ole enam konkreetselt aine mahust omandatud protsent või teiste õppijate poolt demonstreeritu. Õppejõududele tähendab see suurema tähelepanu pööramist hindamisele juba õppeprotsessi alguses, sh täpsete hindamiskriteeriumide kirjeldamist kõigi võimalike hinnete lõikes.

Üliõpilase hindamisel kasutatakse kas mitteeristavat või eristavat hindamisskaalat.

Eristava hindamisskaala puhul seatakse esmalt aine või mooduli läbimise lävend ja seejärel määratakse ning kirjeldatakse positiivset sooritust kirjeldavate hinnete „A“-„E“ („5“-„1“) saamiseks vajalikud õpiväljundite omandamise kriteeriumid. Õpiväljundite mittesooritamist märgitakse tähisega „F“ (või „0“ ). Muid tähiseid hindamistulemuse väljendamiseks ei ole lubatud akadeemilisele õiendile kanda.

Eristava hindamisskaala kasutamise oluline eesmärk on anda üliõpilastele täpsemat tagasisidet, millisele tasemele tema teadmised ja oskused aine omandamisel jõudnud on. Õppijale peab olema selge, millistele kriteeriumitele tema teadmised ja oskused antud hinde saamiseks vastama peavad.

Mitteeristava hindamisskaala puhul tuleb samuti esmalt määratleda lävend (baastase), mille ületamisel puhul on üliõpilane edukalt aine või mooduli läbinud ehk kirjeldatud õpiväljundid saavutanud. Selle tähistamiseks kasutatakse terminit „arvestatud“ ja „mittearvestatud“.

Kui õppeaine või mooduli eesmärk on omandada teatud oskus, mille puhul ei ole võimalik või vajalik eristada oskuse omandamise taset (näiteks, kas üliõpilane oskab nimetada kõik põhiseaduslikud institutsioonid) ning oluline on lävendi ületamine, on otstarbekas kasutada mitteeristatavat hindamist.

Lisaks õppeainete hindamisele on võimalik ka moodulite hindamine. Moodulipõhine hindamine on põhjendatud näiteks olukorras, kui ühes moodulis olevaid õppeaineid hinnatakse ühe tervikuna, ning lõpus tehakse koondeksam või kasutatakse mõnda muud meetodit, mis lubab saavutatud õpiväljundeid komplektselt hinnata. Eraldi võib hinnata kõiki õppekava osi.

Diplomi kiitusega (cum laude) võib välja anda isikule, kes on täitnud õppekava täies mahus, kaitsnud lõputöö või sooritanud lõpueksami hindele «A» ja kelle keskmine kaalutud hinne on 4,60 või kõrgem, kusjuures arvestatakse kõiki akadeemilisele õiendile kantavaid hindeid.

Doktoriõppe lõpetajale diplomit kiitusega (cum laude) ei väljastata. Doktorikraadi kaitsmiseni jõudmine on juba iseenesest tunnustust vääriv, seega iga doktoriõppe diplomit võib hinnata eelnevate astmete cum laude diplomiga võrdväärseks.